Tuesday, October 17, 2017

Akadeemik Jaan Einasto



Teel Rein Taageperat filmima kohtusime Helsinki lennujaamas juhuslikult akadeemik Jaan Einastoga, kes sõitis sama lennukiga New Yorki loengut pidama. Lennuk hilines neli tundi, tänu sellele sain filmida akadeemikut Vellistega juttu ajamas, kus muuhulgas oli juttu ka Rein Taageperast.

Sunday, October 8, 2017

PEETER JAKOBI


See foto on tehtud aastal 2013 Tõstamaal. Juhuslik foto. 
Aga ma mäletan Peeter Jakobit eriliselt sellest ajast, kui lavastasin Rakvere teatris B. Kangro näidendit "Kohtumine vanas majas". (Jätame kõrvale "Viimse reliikvia", lapsepõlve suurima elamuse). Ühe proovi lõpus või keskel tajusin mingit probleemi, ma küsisin enda arvates naljatamisi Jakobi käest, et kas tal läks tekst meelest. Ta vastas: Mis tekst!!! Mul on kogu pind jalge alt kadunud! Ja siis oli õhus variant, et ta loobub üldse rollist. Olin paanikas ja läksin õhtul tema juurde ning "võtsin ta läbi" selles mõttes, et kulla Peeter, mina olen algaja lavastaja, ma võin eksida ja võin teha asju valesti, aga sina oled nii suur näitleja, ära siis tule mind maha tegema ja ignoreerima, pigem tule mulle appi! Sellest ajast alates oli meie suhe kuni tema lahkumiseni väga eriline ja soe. Ta oli suur inimene, ta aitas mind raskel hetkel ja tagasi mõeldes oli koostöö temaga sõnuseletamatult eriline. 

Tuesday, July 18, 2017

"LAGLE RÄNNAKUD" Rabas palvepingi kohta otsimas.

Raba

Lagle rabas


Lagle rabas 1

Meelika


Meelika vaade

Järva-Madise kirik

Järva-Madise kirik 1

Saturday, July 15, 2017

Saturday, June 10, 2017

Tuesday, May 16, 2017

ARVO KUKUMÄGI

See on päris raske taluda, kui su eakaaslane ära läheb. Olgu Jumal su vastu armuline, armas Arvo.

Sunday, May 7, 2017

Thursday, May 4, 2017

Janar Ala: "Sepa-Tom radikaalne sepp otse maa seest"



Elame ajal, mil räägitakse, et tõelist, tahkest materjalist inimest enam ei ole, ta on asendunud posthumaansete konstruktidega, lödipükste ja mahlamütsidega. Režissöör Jaan Kolberg tegi 1990ndate alguses filmi poolmütoloogilisest, kuid ühtlasi arhetüüpsest seiklejast ja röövlist Rummu Jürist, kes varastas rikastelt ja jagas ümber vaestele.
Dokumentaalfilmi «Damaskus» peategelane Sepa-Tom ehk Taimo Kõrvemaa on mingis mõttes Rummu Jüriga sarnanev outlaw. Teda teiste seadused ei koti, ta toimetab oma seaduste järgi. Aga kindlasti seaduste järgi. Ta on Kohila lähedal elav sepp, kes on mõnedes ringkondades pälvinud suuremat tähelepanu oma radikaalsete seisukohtadega rahvusluse ja rassi teemal. Ka meeldivad talle suured Ameerika autod ja rokkmuusika. Ühesõnaga, ta mõtleb suurelt, mitte nagu päkapikk. Mis eristab rokkarit ja motomeest, küsib ta filmis kellegi motomehe käest. Rokkarid ei kanna kusevärvi ehteid ega tarvita narkootikume, jäävad meelde kaks põhjust.
Sedasorti küsimuseasetus annab märku sellest, millest annab märku kogu film: et Sepa Tomil on eetos, mida aeg-ajalt nimetatakse selgrooks või põhimõttelisuseks, väga paigas. Mäletame ka Sepa-Tomi õnnestunud rolli ropu suuga Õuna Endlina Rainer Sarneti «Rehepapis ehk Novembris». Kui telesaade «Radar» kord filmi näitlejaid tutvustas, öeldi tema kohta nii: «Nalja mõistab ta väga hästi, kuid kui asi peaks minema tõsiseks, siis nalja temaga pole.»
Sepa-Tomi ellusuhtumine ja tegevus on sattunud isegi kapo huvisfääri. Filmiski kuuleme telefonikõnet, kus Sepa-Tom jutustab teisel pool liini olevale sõbrale, et kui tahetakse näidisprotsessi korraldada, siis ta läheb kinni. Saame aru, et Tomi kodust leiti läbiotsimise käigus paar püssi ja lõhkeainet. Sepa-Tom on see tüüp, kes võitluseta ei alistu, ja võitlust ta peab. Tema võitlust.
Mingis mõttes on see osa Sepa-Tomi isikust filmis kõige ebahuvitavam, sest ei ütle maailma kohta midagi uut. Ja kuna ei ütle maailma kohta midagi uut, ei ütle see ka Sepa-Tomi kohta midagi uut. Seda on võimalik tuletada. Tema rassiviha põhjuseid me teada ei saa peale selle, et ta nimetab mustanahalisi järjekindlalt ahvideks ja on 90ndate algusest Rootsi natsionaalsotsialistliku partei liige.
Sepatöö ja sepandusfilosoofia on palju huvitavamad osad. Rassi- ja natsikütet kohtab igal pool, aga seppa tegutsemas nii tihti ei näe. Ütleme nii, et see osa filmist on Sepa-Tom light. Sepa suhe oma õpetaja ja õpilastega tundub olevat selline klassikalise zen-masterʼi suhe, õpetus on karm, ent armastav, või vastupidi. Õpilaste hulgas kohtame ka legendaarset mõtlejat Einar Laignat, kelle puhul peale muude nimetuste (kolonelleitnant, teoloog, ajaloofilosoof) kasutatakse ka «mõõgameistrit». Einar Laigna õpib filmis Sepa-Tomi juures mõõga tegemist ja see mõõka taguv vasar tundub tema käes olema küll mitte nii otsusekindel kui meistri enda käes.
N-ö kergemale poolele filmist läheb ka Tomi suhe maausuga, pärineb ju sepagi materjal ehk metall maa seest. Ikka on sümpaatne ,kui inimene usub millessegi mis on suurem kui tema. Alandlikkus on väärtus, ehkki Sepa-Tom on küll enamikus kõike muud kui alandlik. Filmis viidatakse ka sepa haigusele ja näeme stseene, milles peategelane tõepoolest on väsinud, aga sellest kõigest rääkides on ta nagu Damaskuse teras. Ei pilguta silmagi.
Sepatöö tundub olevat selline pigem minevikuamet. Film algabki kujundiks tõusva stseeniga, kuidas Tom teeb Damaskuse terasest mõõka. Ta räägib selle juurde, et tänapäeval võetakse mõõka nagu iluasja, ehkki tuleks võtta suurima vastutusega, sest mõõk on tapariist. Ometi teeb ka tema seda nagu iluasja, sest võitlusesse ilmselt keegi filmis valmiva mõõgaga tormama ei hakka. Selle pärast kapo teda läbi ei otsi.
Film tervikuna jätab endast natuke põlve otsas tehtu mulje ja suuremaid auhindu see ilmselt saama ei hakka. Võimalusi filmis kedagi portreteerida on tuhandeid, režissöörid Jaanus Kulli ja Jaan Kolberg on valinud sellise empaatilise tee. Vaatasin sellele võrdlusena otsa samalaadse teemaga Andres Maimiku ja Rain Tolgi dokfilmi Margus Lepast pealkirjaga «Radikaal», mis kasutas tundlikule objektile või subjektile pealtnäha hoopis subjektiivsemat ja agressiivsemat lähenemist. Sepa-Tom on intrigeeriv ning vastuolulisi mõtteid ja tundeid tekitav karakter, kuid «Damaskuse» fookus jääb selle edastamise juures natuke hajusaks.

"Postimees", 4.mai 2017



Friday, April 28, 2017

"DAMASKUSE" arvustus "Sirbis"

BRIGITTA DAVIDJANTS

Dokumentaalfilm „Damaskuse teras“ (Stuudio Navona, Eesti 2017, 76 min), stsenarist Jaanus Kulli, režissöörid Jaan Kolberg ja Jaanus Kulli.
Raplamaal elab sepp Taimo, oma asja tubli tegija, hüüdnimega Damaskus. Ta olevat Eestis ainus, kes oskab Damaskuse terasest mõõka taguda. Nüüd on mehest võetud film teha. Mis siin salata: tegijad on portreteerimiseks leidnud hea karakteri. Kõik me tunneme selliseid mehi: teevad tõsiselt ja hästi oma tööd, vahepeal küll jauravad, kuidas tiblad ja neegrid Eesti üle võtavad, aga kokkuvõttes on täitsa vahvad vuntsid. Mõnel on selline naabrimees, mõnel füüsikaõpetaja, teisel mõni lähisugulane.
Filmi avastseenis kõlab muusikaline rituaal, mis meenutab natuke kodukootud „Raua needmist“. Sellega on ka filmi üks juhtmotiiv kätte antud, nimelt peategelase esoteeriline maailmakäsitlus, mis väljendub väidetavalt maausus. Ent maausk pole ainus, mis juhib filmi peategelast tema teel. See pannakse ühte patta muu esoteerikaga ja ameerika popkultuuri kultusega, alustades Cadillacidest ja lõpetades baikerite ja rokkaritega. Ja loomulikult käib selle kõige juurde määratu võõravaenulikkus. Seejuures ei näi asjaosalised kõigi nende elementide vahel mingit vastuolu nägevat. Võib-olla on see ka kivi tegijate kapsaaeda: nood pole suutnud seoseid selgemalt esile tuua ja on jätnud need kaadri taha.
Nii ongi see film mingis mõttes nagu pseudorahvuslikkuse õpikunäide, mis mõjub oma ebajärjepideva veendumuste kompoti tõttu mõneti naiivselt. Deklareerib ju peategelanegi, et tema ei poolda Euroopa Liitu ega sigrimigrit, valge nahavärv on kõige parem (seda ütlesid rootslasedki juba igiammu) ja et Hitler ajas lihtsalt rahvusasja. See, et Hitler nagu möödaminnes rahvusasja ajades hunniku juute ahju ajas, on ju tühi-tähi. Peaasi on rahvuse asi. Sellele viitab ka alailma filmis vilkuv natsisümboolika. Lõpuks jääb küll segaseks, kes siis ikka süüdi on, kuigi tunne, et keegi on kusagil milleski väga süüdi, on tugev. Muide, mingeid vastusevihjeid filmis ikka poetatakse. „Mul on üks sõber, kes ütleb, et kõikides asjades on süüdi juudid. No on ka …,“ ütleb peategelane.
Nagu sellise kombinatsiooni puhul ikka, suhtuvad ka filmi peategelased soorollidesse jäigalt: suured isased mehed ja haldjalikud naised, teate küll. Omamoodi ongi see film sellest, kuidas ühiskonnas mehelikkus konstrueeritakse ning kuidas inimesed oma soorollid internaliseerivad ja neile essentsialistlikult lähenevad. Lisaks paras annus misogüüniat. Kuulutab ju peategelane, et ka mõned pojad on tütred, mees olemist enam ei õpetata ja tulevad pehmod ja pederastid, raisk!
Päris elu on ilmselt küll kirjum kui linateosesse püütu ning paiguti võib aimata peategelase avatumat pilku, kui filmitegijad on näidata raatsinud: õpivad tema käe all sepaks ju ka tüdrukud, olgugi et „mehed peavad olema mehed ja naised peavad olema naised“. Ja nii mõnigi mõte on ju igati sümpaatne, näiteks et õpetaja oma õpilasega ei maga.
Üldse, kui peategelane vahepeal midagi oma ameti kohta ütleb, rabab ta vaatajat pädevuse, süvenemisvõime ja põhjalikkusega. Need vähesed kontrastid annavadki filmile nii vajalikud aktsendid.
Muide, selles filmis on muusika tähendusrikas. Vaese mehe „Raua needmisele“ sekundeerivad „Kevade“ kandlemotiivid, mis sobivad oma „mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema“ konnotatsiooniga väga hästi kokku. Rääkimata rootsi bändist Ultima Thule, mida ikka ja jälle tahetakse seostada skinhead’ide liikumisega.
Struktuuris vahelduvad filmis peategelase monoloogid elust ja tööst tema seltsielu ning sõprade ja lähedaste kommentaaridega, aga neid pole piisavalt. Mida edasi, seda rohkem võtab maad monoloog, mis teeb filmi jälgimise keeruliseks. Isegi kui tegijatele tundub, et selle mehe iga sõna on kuld, siis toimetajapilk kulub alati ära, aitab luua narratiivi, edastada selgema sõnumi. Tundub, nagu poleks sellist pilku olnudki. Praegu lihtsalt üks mees seletabki tund aega järjest ja meisterdab samal ajal mõõka. Ja seletada jõuab ta palju, sest tegemist on küll rahuliku jutuga, ent rikkaliku sõnavooluga mehega.
Ühesõnaga, film tõstatab justkui palju küsimusi, aga vastuseid paraku ei anna. Üldse on film jäänud ühetooniliseks. Sellest on kahju, sest põnevaid nurki, mida avada, olnuks küllaga. Kuulates neid väheseid inimesi (sõpru, õpilasi, tuttavaid), kes peategelase kõrval filmis sõna saavad, võib ju aimata paljut. Näiteks, et peategelase ümber on päris elus koondunud jumaldavad fännid, kes annavad vaata et minikultuse välja. Oleks olnud ju huvitav avada tema isikut kas või selle kogukonna kaudu, sest tegelane ise on ju markantne.
Õigupoolest ongi „Damaskuse terasest“ kirjutamisel kõige suurem riskikoht, et arvustada tuleb filmi, aga hirmsasti tahaks arvustada subjekti. Võib-olla on see nii seetõttu, et tegijate taotlus on jäänud ähmaseks. On see austusavaldus? Või satiir? Kas peategelane on neile sümpaatne? Või on just vastupidi? Ei teagi, mis on ühetoonilisuse põhjus, kas liiga kirglik või just nimelt liialt kiretu suhtumine oma subjekti. Nii jääbki valitsema tunne, et filmitegijad pole materjali päriselt läbi hammustanud.
Minu arvates on see film tehtud esmajoones hirmust. Selle võtavad hästi kokku peategelase sõnad, et need mosleminärakad tulevad siia meie riiki ümber tegema. Ah jaa, ja mis värk selle mõõgaga on? Nimelt raamistavad linateost mõõgategemise stseenid, mis, tõsi küll, venivad lõpuks pisut pikale. Alguses kuulutab tegija, et mõõk on tehtud tapmiseks, see on tapariist. See paneb küsima: keda tema tapma läheb? Miks ta üldse seda mõõka seal terve filmi vältel meisterdab? Kui metafoore otsida: mis romantilist minevikuideaali või kadunud maailma ta taga ajab? Kahjuks film sellele vastust ei anna.
Aga miks ikkagi Damaskus? Teras – ja Taimo hüüdnimi. Ei tea, kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et see terase liik on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?